Kasutaja Codeplayer päevik
Kas olete vahel kõheldes mõelnud, et oled ainuke, kes kõhkleb, et teised on kõik enesekindlad? Ma siin teoritiseerisin ja mõtlesin, et sellist asja, nagu kindla peale välja minekut saab esineda vaid asjadega, millega sa oled aastaid tegelenud.. Siis on see sinu jaoks automaatne liigutus.. Treenitud, nagu ntx kasvõi naiste sebimine või inimestega suhtlemine või auto parandamine.. Ükskõik, mis.. Seega, pole mõtet kõhelda ju. Tuleb asjadele peale lennata, nagu oleks see igapäevane sinu jaoks. Vaid sedaviisi saad olla edukas ja enesesse uskuda, kui teised usuvad sinusse.
- -- -+- Codeplayer -+- -- -
Niisiis, kevad käes. Ja mul viskas reidi päeviku arhiveerimissüsteem(mida pole) üle. Edaspidi võib leida minu kirjutisi blogspotist, see link on ka mu profiilis kodulehena kirjas.
http://readware.blogspot.com
Tänades seniseid kriitikuid, eriti serekat;)
- -- -+- Codeplayer -+- -- -
Naq tuli selline lugu meelde, et vaat moskvas on selline suur kirikukell sellise Graniidist vundamendi peal Kremlis. selline: http://picasaweb.google.com/Vallorahn/Hektori
Point oli järgmine, et Tsaarinnale tuli tahtmine ehitada kõige kõrgema torniga ja kõige suurema kellaga kirik. No kui kell valmis sai siis oli kirik juba ammu meelest.. Tänapäeval on täpselt sama joon, inimesed loobivad raha tuulde ja toitu maha, samas kui Aafrikas teised kollid puukoort närivad ja läbi paistma vaikselt hakkavad... Täitsa pael eksju? Mis see kuradi neegrijorss süüdi on, et ta seal sündis. Oleks Eestis sündinud, jookseksid naised šokolaadipoisile nii järgi, et tolmab ja oleks ta ka edukas... Miks nad raiped seal passivad üldse? Võiks ju immigreeruda? Kusagile ikka saaks... Aga pohh see.. Tra midagi mõistlikumat ei osandki teile täna kirjutada... :D:D Seedige nüüd siis seda...XD
- -- -+- Codeplayer -+- -- -
Mida mul tegelikult siis vaja on? Mida ma ootan sellelt elult? Mina näen ennast 40 aasta pärast kiiktoolis oma äärelinna eramajas, läbi suure aiapoolse klaasfassaadi oma üüratut hoovi vaatamas, mille nurgas paistab koerakuut ilusa punase kivikatusega, nagu on ka majal ning kolme kohaga garaazil, mis vajab uue Corvette' pärast juurdeehitust. Pension jookseb hea ja elu on muretu. Sinna siis üritangi jõuda. Samas tahaks paitada seal toolis oma lemmikkutsat ja pärast minna oma armastava naise kaissu, et hommikul varakult Pariisi šoppama minna. See on see vaevarikkam pool. Suur pere luua, et oleks palju lapselapsi, keda poputada. Iga päev üritan anda endast parima, et sinna jõuda. See on küll isekas, jah tean. Aga see on minu unistus ja unistused ongi isekad. See tuleb meelde vaid siis, kui olen kellelegi oma eesmärkide püstitamiseks haiget teinud. Ei tea miks, aga halb tunne on, isegi siis kui olen oma mõnda üksikut vaenlast haavanud. Vastik tunne on, kui sind vihatakse. Vastu vihata on lihtsam. Kui aga mõtled, et too teine on ka ju tegelikult inimene ja teeb samuti kõike oma eesmärkide nimel ja et kindlasti ja alati on ka tema teguviisil põhjus, võid avastada, et
Ma ei tea.... Varsti keeran ära ka. Miks elu mind selliste valikute ette paneb? Miks pean otsustama midagi, millele ma ei taha mõelda? Miks inimesed suruvad mulle vägisi peale asju, mida neil ei ole mult õigus nõuda? Miks tahan teha seda, mis mulle ei meeldi? Kas vastus peitub minu enda laiskuses? Kas nii on mul mugavam? Lasta ennast moosida, sest kui moositakse, on mõnus ja üleolev tunne? Tegelikult ju vihkan seda, kui keegi alandab ennast minu ees. See tekitab ebamugavustunde, sellepärast juba, et olen ise ennast alnadanud ja tean, mis tunne see on, kindlasti hakkaks mul ennast alandavast inimesest kahju. Ma vihkan seda. See on nii väsitav. Kuidas endale kindlaks jääda? kirjuta üles argumendid ja kui ununeb, miks sellise otsuse oled vastu võtnud, siis loe neid. Kui argumendid tunduvad sulle selleks hetkeks absurdsed, siis pole mõtet enam pingutada enesekindlusega. Ai, kui väsinud ma olen, tahaks magada...
Hämmastav, kuidas kõrvalt vaadates tunduvad asjad selged ja lihtsad. kindlate piirjoonte ja värvidega. Kuidas keegi teine teeb midagi, nt ehitab endale maja ja vaatad, et näe, ehitab, mis ma kehvem olen, teenin sama palju, samad tööriistad on ka, ehitan ka endale. Sama on ka näiteks armastusega, mõtled, et see on nii lihtne, sina armastad ja tema, aga tegelikult võivad asjad palju hullemad olla.. Eeldan, et nii raske on see ainult esimene kord. Teist-kolmandat korda oled ettevaatlikum jne. Minu illusioon oli kooselust, armastusest ja usaldusest hoopis teine, kui see on tegelikkuses.. Reaalsus on tappev: Ausaid inimesi on nii vähe, mis kõige hullem, vähe on neidki, kes su vastu tahavad ise ausad olla nendest vähestest. Asi on ikka omakasu peal väljas ja seda ilusat õhkõrna mulli tegelikkuses ei eksisteeri. On vaid külm ja karm argipäev, mis su vaikselt tühjaks imeb, sulle näkku sülitab ja siis jalge alla tallab. Särasilmi on palju, jah tean ja paljudki neist väga tegusad. Kuid sellest ei piisa. Eelistaksin usaldust. Ma vihkan seda maailma. See maailm vaatab mulle silma, räägib, et ta armastab mind ja tegelikult näitab seljataga fakki. Hiljem vabandama tulla on mõttetu
Jõuludeks siis kohilasse, aitäh kõigile pakkumast. Poleks uskunud, et nii palju vastukaja saan. Tore, et olen nii paljudele oluline.
Pühi hästi!
- -- -+- Codeplayer -+- -- -
See on imeline, kuidas elu võib ühe hetkega täielikult muutuda. Võimalustest kinni haaramine, nenede ära kasutamine, õigel ajal öeldud vajalikud laused, arvamused ja koguni (?!?) valed. Nüüd täna siis on minu hetk, jätkata stabiilset tõusu, mis ongi mõneks ajaks peatunud. Hüppelise progressiga on igati paslik stagnatsiooni sööbumist pärssida.. Ega see mind ka eriti tagasihoidlikuks ei tee. Annan minna ja täie rauaga. Nüüd sain ka aru, et otsisin eneseteostust valest etapist. Lolli, lihtsameelse ja kergesti allasurutavana.
Nüüd näen tuleviku läbi roosade prillide, kõik kollid ja koletised on samuti barbi moodi ja mõned armsalt karvasedki. Jätan pilaluubid pähe, kasvõi siis vaid diversiooniks. Tasku panen kaks üheksamillimeetrist ja olen kõigeks valmis. Edaspidi siis vaid töö-KODU-sõbrad-töö. Suitsetamise mahajätmisest ja muudest pahedest mõtlen veidi hiljem. Siis, kui olen seal... (A)
Jõulud linnas
Tasakesi tuules kõigub
vilkuv laternate kett.
Räästast alla vaikselt tilgub
kõnniteele vihmavett.
Üles-alla nurga taha
lendab kirju kilekott.
Kevadet on ootma jäetud
päevinäinud lillepott.
Posti otsas tasa kiigub
mõlkis vana keelumärk.
Bussipeatuse taga
suitsukonid, õllekork.
Kaugel paistab bussilogu,
mis mind koju lohistab.
Masenduse vältimiseks
jõulud ära unustan...
Mõnikord kuuled asju, millesse sa ei suuda uskuda. Juba tead, et see pole võimalik, kuid loodad. Loodad oma tuleviku pärast. Loodad tema tuleviku pärast. Oled natuke omakasupüüdlik, kuid tead, et oma tähendab tegelikult teid mõlemaid. Võibolla läheb see läbi, Võibolla toob see suuri muudatusi toimepanev ettevõtmine hoopis palju kahju, ja toimib valetpidi. Aga sa tead, et sul on eesmärk. Järgid seda ja loodad, et ka tema järgib.. See vist ongi armastuse tööpõhimõte. Tootlikus on tal nagunii null, kui mitte miinus. Sest ajaga on nii, et meelde jääb vaid parim ja halb ununeb, kui aeg edasi läheb. Armastusega aga vastupidi, kui ta hoolitsemata jätad. meelde jääb vaid valu ja kõik hea unustatakse. Paratamatus. Ära puudu si**a öeldakse, saad ise ka si**seks. Aga vahest on si**a sees mõnus ja soe olla. Mine vaidle si**asitikaga siis...
- -- -+- Codeplayer -+- -- -