Kasutaja nilla päevik
Kas märkad kui mänglevalt puhuvad tuuled
ja lõbusalt vulavad veed,
õhk lindude laulust kõlab
ja tolmavad teed ?
Kas näed ,et päike teeb kõrgemaid tiire
kõik hallus ja pimedus hajund ?
Kraavipervedel ,, tibudest " tiined on pajud
ja soojemaks muutunud sajud.
Öösel maja ees kräunuvad kassid,
oma kaaslaste otsingu teel.
Öösel aeg-ajalt külm põõsas passib
ei tahaks ta minna ju veel.
Kas kõigi meeltega valusat igatsust tajud
kui rahutu veri su soontes teeb teed ?
Kas kauguste kutset…
Oootan ja igatsen sind väga, loodan näha su naeratust hommikul kui avan silmad,igatsen tunda põsel sinu sooja puudutust ,tunda kehal sinu kuumust ,vaadata su sära. Oootan nii väga....kuhu oled jäänud ,kuhu end peitnud ?...............kevadepäike.
Sõber sind alati märkab,
ka siis kui sa põõsa all ärkad,
annab sõbrakäe siis
kui oled uppumas sohu
ja ka siis kui sind vaevamas köha ja nohu.
Sõber lohutab sind kui nutta tihud
kui läinud on kõik.....jäänud vaid tühjad pihud.
Sõber pakkumas sul oma tugevat õlga
kui vaja on maksta võetud võlga.......
Sõber sinuga siis kui kõik läheb sul hästi,
kõik tehtud on nii nagu peab ja kästi.
Su elus on armastust õnne ja rõõmu,
saab sõbergi sellest rüübata sõõmu.
Siis tantsite…
Nutuselt nukral nõmmel
ohates oodates olematut ,
kallimast kallimat ,
igatsusest ihar ihu
ammutaks armastust aplalt.
Õnnest õhates õrnutseks
päeva palavuses
videviku vilus
hämariku halluses ............
Ootaja ohetele
vaid vaikus vastuseks ......
üüratu üksindus ümberringi .
SUU..söömiseks,seletusteks,sõbralikeks sõnadeks
soojadeks suudlusteks sumedal suveööl.
MITTE.. mürgisteks märkusteks,mõnitusteks
maailma manamiseks ,mõttetuks mulinaks.
VAID...väikesteks vigurjuttudeks,viisijuppide vilistamiseks
viisakaks vestluseks,vaimukuse viskamiseks,võluvaks võrgutuseks.
POLE..porisemiseks,pilkamiseks,parastamiseks,
petmiseks,poosetamiseks,pugemiseks.
TA....(suu ikka ) tuliste tunnete tunnistajaks,tarkuse teadustajaks,truuduse tõotajaks.
õhtusteks õrnusteks,
öisteks oheteks,
vajadusel vaikimiseks.!!!!!!
Sametmustast öötaevast langeb laia lund
Kusagil haugatab uniselt koer,
vana tornikell minuteid loeb,
varsti käes kesköötund.
Valgetest helvestest kootud
koheva vaiba all
magab maa.
Lumeturbanid peas tukuvad puud.
On rahu ja vaikuse aeg .
Ootuste ,lootuste,rõõmude aeg.
Helluse ,headuse ,armastuse aeg.
Imede aeg ......on JÕULUAEG !!
Kui päeva tegemistest väsind päike
õhtul pilve kaissu poeb
ja tuul,öövalvur,alustamas käike
kõik tähed taevavõlvil üle loeb
siis lendu tõuseb minu unistuste valge luik.
Ta kiireil tiivul tõttab sinna
kus kostub sama üksildase hõik...
On unistuste maa ju piirideta
ei kehti seal ei käsk ei keeld,
seal täide läevad kõik me salasoovid,
seal suure õnne leiab meie meel.
Me leiame sealt suure armastuse
mis soe ja siiras...hellust täis
mis minust naise teeb ja sinust mehe
ja meil on truudus ....nagu luikedel.
…
Sina ja mina--külm taevasina
kuldsed ja verevad pargipuud,
neis hullav kõle sügisetuul.
Päike kui häbelik plika,
hoiab madalat joont.
Sina ja mina---vanal alleel
käime lehesajus,kastanid veeremas jalge all teel.
See leekiv ja purpurne ,merevaiguna kumav,
sügisvärvide kuld
Aina suuremaks paisutab südameis
ääsina lõõmavat tuld.
Meil on lõbus ,on hea,on soe.
Kõle sügisetuul meile üldse ei loe.
On kuumavad pihud ja suu otsib suud,
on meie tunnetetulv..........ei muud !!!