On elu läinud oma rada,
ei suutnud miskit põõrata.
Ei saanud muuta seda jada,
ei saanud öösel magada.

Nüüd kõik läeb järjest paremaks
ei enam ängi, igatsust.
Ma läinud järjest kõvemaks,
ei sõltu mina enam sust.

Ma olen juba tugev, terve,
kes alustada soovib uut.
Ja eristada suudan värve,
kõik pole enam ainult must.

Ma kardan,et kõik kordub taas
ja peidan ennast Sinu eest.
Et olen jälle audis, maas,
ning olen jälle armund mees.

Meeldib! 2