Ma jooksin kõigest väest, vaadates iga natukese aja tagant tagasi. Ma nägin, kuidas üks ketastest läbis kellegi pead, ketas lendas seina kinni ja pea kukkus maha ja hakkas vaikselt verest tühjaks voolama. Ma jooksin edasi. Lõpuks sain kuhugi varjuda, sealt ma ei näind midagi, kuid kuulsin, kuidas järjest kõik langesid. Ronisin kõrge kuuse otsa, seal okste all olles mind ei peaks olema märgata. Vähemalt nii mõtlesin mina, kuid ma eksisin, varsti tehti midagi puuga ja see hakkas ümber vajuma, see kukkus täpselt asfalti poole. Ma jäin asfalti ja kuuse vahele ja nii see lõppes.
Kui ma silmad lahti tegin, ei mõistnud ma midagi. Kui ma lõpuks tajusin, ajasin end üles ja vaatasin ringi, ma nagu oleksin pidanud surnud olema, aga nähtavasti polnud. Või siiski. Ma lamasin endale täpselt parajas voodis ja kui sealt välja ronisin, siis puhtad riided olid ilusti täpselt voodi jalutsis oleval kapil. Riided olid täpselt sellised, nagu need mu silmis täiuslikud oleksid. Mingi tavaline must t-särk, tunduvalt suur mulle, ja mustad teksad, samuti natuke suuremad. Seal olid ka mingid tossud, ülimalt mugavad. Kui ma olin end valmis seadnud, läksin ringi vaatama. Mul polnud kõht tühi, mis on hämmastav, sest ärgates ma tahan alati midagi süüa. Ma polekski saand süüa, ma ei leidnud kusagilt köögi ega midagi selle taolist. Tegelikult, kui ma sellest toast välja läksin, siis ma olin mingis ülisuures majas, kus oli ülipalju samasuguseid tubasid, aga mitte midagi muud. Igalt korruselt läks trepp ja need jõudsid kõik ühte kohta kokku, lifte polnud.
Kui ma trepist alla jõudsin olin mingis pikas koridoris. Koridor oli tõsiselt pikk ja seal oli uks ukse kõrval. Kes teab, mida kõike nende tagant leida võib. Mind see sel hetkel ei huvitanud, ma kõndisin koridori lõppu ja seal oli ülisuur saal. Seal saalis mängisid keegi midagi, ma täpselt ei pannudki tähele, ma leidsin kohe tuttavaid seal ääres ootamas. Läksin kohe juttu rääkima, et kuidas läheb ja värki. Kordagi ei tulnud mõttesse küsida, mis koht see on, kuidas ma sinna sattusin või kuidas nemad sinna sattusid.
Saalis oli üks sein täiesti klaasist, aga väljas ei olnud mitte midagi, lihtsalt tühjus. Nagu vaataks taevasse, aga see oli külje peal. Väljas oli koguaeg pime, nagu mingi igavene öö. Need mängijad lõpetasid ja me läksime ise mängima. See, mida me mängisime, oli mu jaoks midagi uut. See oli nagu võrkpall, aga väikse erinevusega. Nimelt pidi pall tegema 1 põrke oma kastis. Kui põrke ära jätsid, siis oli kohe vastase punkt. Kui me olime mõnda aega mängind, ärkasin ma üles reaalsuses.

Meeldib! 8