Hmm tänane öö on loodud just õudus lugude jaoks.Olen köögis ja imetlen äikese mängu öises taevas. See on nii imeline kuidas välgu nooled lõhestavad öös taevast.Käib kõva kärgadus ja valgus kaob.
"No tore,see veel puudus.Loodan et ma ikka küünlaid ostsin"
Pöördun,et taskulampi otsida,kui miski õues mu tähelepanu köitis.Unustan taskulambi ja kaen õue. Miski liigub metsa serval.Välgu sähvimisel eristan selle piir jooni.
"Imelik kes see võiks olla.Loom või inimene,kuid mida teeb inimene sellises kohas ja sellise ilmaga väljas."
kummardan aknale ligemale,et asjast sotti saada.
"Ahh.Mis see on?"
Välgu sähvatus valgustab hetkel taeva ja minu poole jõllitab paar punakalt hõõguvaid silmi.
Tõmbun hirmust aknast eemale ja jälgin seda eemalt.See pöördub maja poole.Punased silmad hõõgumas ja hakkab liikuma otse minu suunas.See tuleb maja poole vaikselt ja töntsakal sammul. Lahkun köögist esikusse ja lukustan ukse.Hiilin vaikselt tuppa ja istun diivanile ja kuulatan.EI midagi muud kui ainult tuule ulgumine ja kõue kärgatused.Ei mingeid muid helisid.Süda põksumas ja teraselt kuulates kuulen ma järsku midagi.Õrn krõbin sahin akna lähedal.Pööran pilgu sinnapoole ja taban end tõtt vaatamas paari punakalt hõõguvate silmadega.Aeg nagu oleks peatunud.Ei teagi kui kaua me üksteist vaatasime.kuid piisavalt kaua et teda korralikult näha.See kes oli akna taga meenutas inimest. tumedad juuksed,kaame nägu ja hõõguvad punased silmad.Ta naeratab mulle ja tõstab käe,et oma teravate küüntega üle akkna klaasi tõmmata.
"VAMPIIR"
Käib mu mõttest läbi.
"Kas perenaine sisse ka kutsub.Väljas selline kole ilm ja külm on" Ta hääl on kui sula mesi mis sulatab su ülesse.Kuid ma olen liiga hirmul et vastata või end ültse ligutada.
"Palun lase mind sisse"
Anub ta seal..........

Meeldib! 3