Väiksed mured, eilsed ohked.
Keegi teeks pai lumele.
Vaigistaks hääle, muudaks vedelaks vee.
Üks ja kaks sammu tema suunas.
Mõistaks, arvestaks, kingiks südame.
Kilked ja tühine naer me vahel.
Lendleb tumedaid linde.
Magus ohverdus punastel kätel.
Taeva poole suunatud, andeks palutud.
Süütus silmades, hiline ülestunnistus.

Hirmust sai vihkamine, enda lukustamine.
Kivist plaadiga ennast kaitstud.
Noaga torgatud, appihüüe, kritseldused.

Ja tema, ta tunneb puudust.
Ja ta teab, et keegi on puudu.
Teab, kaotatud eriline tunne.

Kui kaugele läks see tuul.
Kui kaugele heli kuuldus.
Kui kaugele vesi kandis.

Saatuse määrab, säravad märgid.
Kehale kujundid, eesmärk, unikaalne.
Peita need oma kuue alla, edasi liikuda.

Jah, kõik on õige.
Kõik on nii nagu olema peab.
Kõik läks nii nagu minema pidi.
 

Meeldib! 1