Kaugele, sinna kuhugi
kaugele rändab mu hing.
Lendleb kuhugi lõpmatusse
igavikku ja olnud minevikku.
Järsku leian ennast seismas
siin, keset sünget metsa ja
vaatan ehmunult ringi.
Ei leidnud lihtsalt sõnu selle
kõige kohta.
Kõiges selles seisid sina ja
vaatasid mind pikalt ja kaua.
Astusid mu juurde ja võtsid
käest, ära sinna kaugele.
Enda juurde sinna igavikku,
sinu juurde minevikku...

Severim!