Kasutaja VAARIKA1 päevik

suures roosiaias võib olla palju ilusaid roose,aga ainult üks on see eriline,ainult see,kellele sa oeld pühendanud kogu oma hoole ja armastuse.nagu ütles rebane väiksele printsile-sa oled mu taltsutanud,nüüd sa vastutad mu eest...

Elas kord üks lilleke.Ta polnud kaua päikest näinud.Vahel arvas ta küll,et see oli päike,aga tegelikult mõtles ta selle enda jaoks välja.Lihtsalt et oleks parem olla.Ja siis äkki sattus ta ereda Päikse kätte.Alguses ei osanu lilleke selle suure rõõmuga midagi peale hakata.Aga tal oli soe ja hea olla ja natuke imelik oli ka.Ta vist polnudki niisuguse Päikse käes kunagi olnud.Aga Päike muudkui naeratas talle ja pildus lõbusalt oma kiirtega.See meeldis lillele ja lilleke tundis ennast erilisena.Ta armus oma Päiksesse,sest talle tundus,et see paistis ainult tema peale.Ta õielehed lõid särama ja ta jumaldas päikese kiiri,sest koos temaga säras ja sillerdas kogu maa…

Tegelikult ei unustanud Päike seda väikest lillekest.Suur ja külm Kuu oli ta teele ette jäänud.Ja kõik,mis Kuul ees oli,seda püüdis ta ka hävitada.Mitte et talle Päike ei meeldiks,lihtsalt,et näidata oma jõudu ,pidi ta peatama selle ilusa,mis seoses Päikese paistmisega maailmas sündis.Aga õnneks paistab Kuu ainult öösiti ja nii proovis Päike oma jõudu taastada .Mõnel päeval tal see õnnestus,aga Kuu ei saanud rahu ja öösiti ta hävitas seda,mis Päike oli oma kiirtega päeval teinud.Lõpuks ei jäänud Päikesel muud üle,kui proovida sõlmida rahulepingut Kuuga.See tal õnnestuski ja samas oli see ka rahuleping iseendaga.Nüüd said mõlemad teha,mida armastasid.Päike sai jagada oma kudseid kiiri…